Tervisejooksust
September 9, 2009 Jüri 7 comments
Millegipärast kipuvad minu tuttavad umbes kristuse ikka jõudes üha rohkem sporti tegema. Mõnelgi on lahe hobi nagu näiteks lohelennud või kõrge mäe otsast allahüppamine. Mõni nohkar toksib sulgpalli. Järjest rohkem on neid kes käivad jooksmas.
Jooksmas käimine on väga lihtne – minnakse üks kuni viis korda nädalas parki ja sörgitakse kuni tuju on. Veidi hiljem võetakse endale juba eesmärke ka treeningute osas ja muudkui täidetakse neid. Mingil hetkel minnakse rahvaspordiüritusele, saadakse aeg kirja ja ületatakse see järgmine kord. Ühel hetkel kerkib paratamatult küsimus kas joosta ka maratoni ja millal. See on juba ettevõtmine millega toimetulekuks peab tegema korralikult trenni, soovitavalt ka korralikult sööma ja magama. (Muidugi saab ka ilma, aga päris lollidest ei viitsi väga pikalt kirjutada.) Kes selle läbib, võib võtta uue eesmärgi mis sisaldab kas teatud hulga maratonide läbimist aastas või seab eesmärgiks iga kord oma jooksuaega veidi parandada või. Loomulikult ei pea asi minema maratonini – ka plaan 10 km alla tunni joosta võib olla eesmärk ja hoida inimest tegevuses.
Jäin pikalt sokkima, aga tahtsin öelda, et motivatsioon on garanteeritud ja reeglina jääb see narkomaania vorm inimesele külge.
Hakkasin hiljuti murelikult mõtlema, et huvitav miks on just pikamaajooks niivõrd üldrahvalik hobi. Miks ei ole me kuulnud enamvähem umbestäpselt mitte kellestki (loe: mitte kellestki), kes oleks “vanas eas” võtnud eesmärgiks näiteks parandada oma saja meetri jooksuaega sekundi võrra. Päris räme väljakutse, julgen mainida. Või mõte viia oma 400 m aeg alla minuti, noh, näiteks. Või joosta Cooperi testis aasta pärast nelisada meetrit rohkem. Tõsi, see on, vähemalt tervisesportlase vaatevinklist, juba peaaegu pikamaajooks. Miks on kõik tervisesportlased (kes ometi võistlevad reeglina iseendaga) valinud pika distantsi?
Üks ja väga oluline põhjus on ilmselt lihtsalt teema komplitseeritus. Regulaarsest ja tasasest omal käel harjutamisest pole suurt tolku – peab olema korralik treeningkava ja see kava peab olema pädev. Inimese leidmine, kes suudab vastava treeningkava kokku panna ja selle järgimine nõuavad tiba rohkem pealehakkamist.
Teine häda on selles, et näiteks 800 meetri jooksus ei ole üldrahvalikke üritusi. Eks neid oleks ka raske korraldada – kuna on vajalik eeljooksude tegemine ja ega tervisesportlane naljalt ühe päeva jooksul mitu korda 800 meetrit enda kohta korraliku ajaga ei jookse. Siiski, seegi oleks lahendatav (ma ei viitsi võimalikust lahendusest praegu rääkida).
Ah et miks kogu see soigumine? Noh, tegelikult lihtsalt sellepärast, et ma olen täiesti veendunud, et inimesi, kellele “teist tüüpi treening” sobib rohkem kui regulaarne sörkimine, on päris palju (aga see võiks endiselt olla jooksukeskne). Sitasti on küll treeningu realiseerimisvõimalustega jõukohastel võistlusel (mida tervisesportlase motivaatorina alahinnata on lihtsalt rumal), aga õnneks on vägagi olemas treenerid kellelt on võimalik hüva nõu küsida.
Pandagu nüüd tähele, et ma piirdun praegalt ainult jooksust rääkimisega. Pandagu üksiti tähele, kui juba on hakatud tähele panema, et ma ei laida pikamaajooksu kröömivõrragi. Mulle meeldiks lihtsalt kui mõni entusiast viiks sõnumi – ka lühikese distantsi jooksmiseks on vaja treenida ja see ei ole tippsportlastele eraldatud ala millele lihtsurelik ei tohi mõeldagi – hulkadesse, juhhei.
Filed under: Ülejäänud jutt
7 Comments
1.
tank | September 9th, 2009 at 15:01
Ma tunnen üht selli, kes tegi hobi korras keskmaad. Aga tõsi ta on, et massidesse pole see jõudnud. Kas pole mitte nii, et lühikesed distantsid kipuvad minema anaeroobseks ja seetõttu ei sobi paljudele, kes teevad sporti kehakaalu vähendamise eesmärgil?
Aga see teema pani mind nii palju ja veidi laiemalt kirjutama, et kohe ilmub mu enda blogis (tankkk.blogspot.com) kah temaatiline tükike.
2.
Jüri | September 9th, 2009 at 15:04
Mhmhh, eks see ongi pikem ja laiem teema, aga ma ei viitsind laiemalt ette võtta. Hea kui keegi seda teeb. Mida rohkem ja mida paljumates kohtades sellistest teemadest räägitakse seda toredam, minu arust.
Kindlasti on põhjus ka liigses kehakaalikas.
3.
Henrik | September 10th, 2009 at 18:02
Vanus ehk ka? Ma usun küll, et jeesuseeas on 10km aega 10 minuti võrra lihtsam parandada kui 100m aega sekundi võrra:)
4.
jüri | September 10th, 2009 at 18:13
See oli küll päris hämar argument – tõmbad laest täiesti juhuslikud numbrid ja ütled, et üks on raskem kui teine. Kuidas oleks 30 minutit vs 30 sekundit?
5.
H. | September 10th, 2009 at 19:08
Hämaratel põhjustel ja hämarate argumentidega me neid valikuid ju teemegi. Aga numbrid ei ole juhuslikud, 100m ja sekund oli sinu näide, 10km ja 10 min on mul parasjagu käsil:)
6.
Kati | September 14th, 2009 at 13:08
Aga äkki on terviseküsimus? 100 m jooks tundub liigestele ja südamele koormavam kui rahulik pargisörk. Kui palju neid täiesti terveid ja normkaalus ülekolmekümneseid inimesi ikka on (kaalulangetamisproua väitis, et 51% naistest ja 56% meestest olla ülekaalulised). Muidugi, kui rahulikust pargisörgist saab maratonirekordiüritus, tuleb tervise ja liigeste küsimus ilmselt uuesti mängu. Aga alustada tundub ikkagi lihtsam leebemast ja säästlikumast spordialast, vähemalt mulle.
7.
jüri | September 16th, 2009 at 08:21
Te kurvastate mind. Minu postituse eesmärgiks oli viidata, et kõige lihtsam (esimene pähetulev) lahendus ei pruugi alati olla kõige sobivam, kõige lõbusam ega ammugi mitte ainuvõimalik. See ei käi ainult jooksmise kohta, jooksmine oli toodud näitena.
Loomulikult peab kõigepealt saavutama veidigi rahuldava vormi, enne kui hakata tõsisemalt treenima ja see on päris kindlasti treeningkava osa ja sellele ma juba viitasin.
Mis puudutab treeningkavade vajalikkust siis tegelikult on treeningkava kõigil kes vähegi liigutavad – ka neil kes aeg-ajalt “kui keha nõuab” või “vaim on väsinud” lähevad natuke sörkima või lihtsalt jalutama ja kõiksusega üksolemise tunnet ahmima. Seda lihtsalt nimetatakse teisiti, aga kuskil inimese sees on paika pandud alam- ja ülempiir. See “kuskil” ei pruugi olla mõistuse ja otsuse tasandil.