kord härg peal ja jupiter all ja siis jälle vastupidi
January 29, 2010 Jüri
Miks on kunstiliigiti tabuteemad nii erinevad?
Filmides võib näidata tapmist, aga ei tohi näidata seksi. Film, milles näidatakse seksi, on laste eest varjatud, tapmisega film ei ole. Peaks ju olema üsna võrreldav tase. Jäsemete maharaiumise vaste oleks tõenäoliselt grupikas ja nii edasi.
Päris avalikus ruumis ollakse veel kraadi võrra viisakamad – taiesed on nii malbed, et kõik tohivad näha kõike. Väga hea, et ollakse viisakamad.
Samas, skulptuuris võib näidata erootikat, aga ei ole hea näidata viha (kodumaa kaitsel üles näidatud mehisus sobib).
Mõtleks, kui Tartu raeplatsi purskkaevu serval seisaks nägudega sissepoole (et oleks säilinud praeguse skulptuuri kandev idee – ükskõik mis nurga alt sa seda ka ei vaataks, silma kargab tagumik) neonatsid vahtides ähvardavalt kaevu keskele kogunenud paari hirmunud moega hipit või võõramaalast? Ei ole ju tore mõte? Seda enam, et purskkaevu idee nõuab ilmselt vähemalt ühelt osapoolelt pissimist, nutmist, sülitamist või veritsemist.
Samas, kui me ei räägi skulptuurist vaid tegelikult tänaval juhtuda võivast – luust ja lihast suudlejaid vahitaks avalikult, ehk koguni hukkamõistvalt; füüsilisest vägivallast vaadatakse (kartes ise ka peksa saada) reeglina eemale. Eks see ole ju hea võimalus anda inimestele võimalus näha seda mida nad muidu kunagi ei näe! Tehkem üks peksuskulptuur!
Olgu, tunnistan, ei ole väga sügav probleem millest siin avalikus ruumis jahuda. Lihtsalt, see skinheediskulptuur torkas pähe, otsustasin teidki sellega kiusata.
Filed under: Ülejäänud jutt
Wikipedia
November 17, 2009 Kivi 3 comments
Mulle meeldib Wikipedia. Meeldib kohe nii väga, et tegin annetuse. Tee sinagi kui arvad, et asi seda väärt on!
Filed under: Ülejäänud jutt
Para-para-paradigma, na nashem vekuuu (kolme musketäri vääritikuuldud tunnusmeloodia)
November 9, 2009 Jüri 5 comments
Jack London, te kõik teate teda, kirjutas hunniku raamatuid. Tahaks neist kaht mulle omasel pealiskaudsel (lausa kohtlasel) moel veidi vastandada.
“Smoke Bellew” on raamat vaevu hingitsevast (aja)kirjanikupässist, kes saatis ühel päeval kõik kukele ja kobis Alaskale kulda otsima. Elu oli karm, kuid õiglane – nii palju kui tegid, nii palju said tagasi ja kui keegi üritas sinu osa ära võtta siis väänasid talle lihtsalt vastu lõugu või kavaldasid ta üle. Kõik läks ülesmäge, mees pälvis kogukonna lugupidamise ja lõpuks hakkas ta isegi naisi saama.
“Martin Eden” on raamat elutervest meremehest kel oli naiste juures menu, kes oskas kakelda ja kel oli väga hea tervis.
Ühel kurval päeval hakkas talle mingi hädiselt jalgel vabisev tuust meeldima, ta armus ära ja siit algaski tema allakäik. Mees hakkas tasase häälega inisema, luges endal silmad punaseks, kaotas eluisu ja ei kohkunud tagasi sellestki, et kirjutas luuletusi!
Lõpuks oli ta oma elu nii persse keeranud, et ainsaks lahenduseks jäi enesetapp. (Püüdis patulunastuseks uuesti kogu mere tühjaks juua, aga see ei läinud korda.)
Olgu öeldud, et see veretu tibi, kes jama esile kutsus, oli kultuurist läbi imbunud nagu hobusetekk laudalõhnast, aga tema jaoks jäi kogu see kultuurivärk (nagu see reeglina juhtub) siiski klišeede kordamise tasemele. Ja olgu öeldud, et seda tibi meie kangelane ei saanud.
Nii, esimene teos on odav meelelahutus mille lugemist tasub häbeneda ja teine on kõrgkultuur mis on muutnud kirjanduslugu – ikka õilsamaks ja ülevamaks.
Sitt värk, sõbrad.
Filed under: Ülejäänud jutt
silmarõõm reloaded
October 24, 2009 Jüri
Sportimas käimise üks meeldivamaid kõrvalnähte (vt ka: kõrvalpilk, vaatevälja servadel oleva nägemine) on, et on näha heas vormis vastassoo esindajaid. Ei peagi otsesilmi vahtima jääma (ma ei jäägi) aga läbivilksavad kujutised mõjuvad silmapõhjale lõõgastavalt nagu jalamassaaž mullivannis kombineerituna aroomiteraapia ja pika puhkusega.
Sõnaga, täna käisin siserajal sörkimas ja muude hulgas nägin üht sihvakat ja üleüldse igapidi kaunist neidu lõike jooksmas. Sale, pikk, graatsiline, jookseb nagu gasell ja minu mõte läheb kohe uitama.
Mõtlen – tehnika oleks nagu korras, aga plahvatust ei tundu olevat. Peaks läbi tegema plahvatusjõu ja max jõu tsüklid, siis oleks iga samm vähemalt viis sentimeetrit pikem ja võimsam. Teravust nagu oleks, aga see ei vii edasi. Vähemalt mitte sel määral nagu võiks. Ei tea kas tema treener ikka sunnib teda korraliku kava põhjal jõuharjutusi tegema või ongi ainult lõigud ja tehnika? Natuke juurde, mõtlen ma, ja eesti tipu lähedal liikuvast näitsikust võiks saada inimene kes kiirendab hõredavõitu ja uduste piirjoontega reaalsusest minema nagu vajutaks raketil turbonuppu.
Sellised mõtted, otsustasin teiega jagada. Mida see minu kohta näitab – seda ma mõelda ei julge.
Filed under: Ülejäänud jutt
täpsustuseks ülipopulaarsele luulereklaamile
October 13, 2009 Mario
Sõnastus on tarviline vara, sestap sõnastan täpsemalt. Siis ei ole segadusi, tarbetumat targutamist, mõttemudas mulistamist.
Niisiis ja ennekõike:
17. oktoobril kell 19:00 Genialistide Klubis ilmutavad end kaks luulekogu. Otsitakse vastuseid küsimustele, räägitakse kõvema häälega ja kardetavasti vahel isegi riimis.
Jüri Kolgi “barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)” konkureerib rambivalguses Mario Pulveri koguga “ma räägin sinuga”.
Piletit ukse peal ei küsita. Suu pihta ei lööda.
PS. Tegemist ei ole luulelahinguga. Luules pole võitjaid ega kaotajaid.
PPS. Pärast on piletiga pidu London Calling.
mario kirjutas ka raamatu
October 6, 2009 Mario 5 comments
tükk elust on tükk elust, eks ole. viisaastakuid ei peeta mitte ainult sotsialismis. luulekogu “ma räägin sinuga” räägib aegadest, mis jäävad vahemikku 2003-2008. siis juhtus palju, johtus palju, tundus nii mitutki.
kõik selline kipub ladestuma, settima ja kivimeid moodustama. mõnedest saavad söetükid, teistest teemandid. maapind ja mälu on ühed mustad mõlemad.
mõnikord tuleb keegi ülevaltpoolt peale, kaevab augud õigetesse kihtidesse ja viib endaga midagi kaasa, taob tükid raamatusse. siis on teistel hea vaadata, mis mälus oli.
ühte viisaastakusse mahub palju asju.
ikka 17. oktoobril kell 19:00 Genialistide Klubis. samas kus jürigi.
jüri kirjutas raamatu
October 6, 2009 Jüri 16 comments
Nüüd on see juhtumas!
Eesti kirjandusmaastik väriseb ja hoiab hinge kinni, sest kohe on oodata vapustust mis muudab tend igaveseks. Kas ikka on? Kas aastaid laomehena töödand inimene on võimeline sinu ritta säedma? Kas Luule tuleb tõepoolest Tuulest? Kas kannatamine, vaevlemine ja pihkurlus on tõelise loomingu sünni juures välistamatud och ainuomased?
Niisiis, kas meid üldse huvitab kodanik värsi taga, tema taotlused, võidud ja ka näiteks kaotused, näiteks kahevõitlusaladel, näiteks lukumaadluses ja vabavõitluses? Tema pikk ja kuulsusetu, võib öelda põrunud karjäär asjade liigutamisel? Ei, ei ja veelkord ei!
Lase tõel ennast kõnetada, õrjetu! Osta endale luulekogu, saada see link edasi kümnele inimesele ja tea, et feissbuuki arvates on mainit taiese autor seikspiirilaadne.
Muide, Ron Californiast sai selle kirja ega saatnud edasi. Järgmisel päeval tabas teda ilmutusliku selgusega mõistmine – oh häda, oh häda, mu hapukapsatünn on mäda!
Tootetutvustus toimub Tartus, genialistide klubis (http://genklubi.ee/kohvik/ )
seitsmeteistkundal oktoobril kell 19:00.
Huvilised saavad osta raamatu hästivarustatud poest või otse autorilt. Viimasest variandist huvitujail tasub kirjutada jyri.kolk(vanaätt)gmail.com
PS. Tegemist on hea raamatuga, päriselt. Pärjatud poeedid, nagu kolm idamaa tarka, kiidavad heaks.
NB! Poodidesse jõuab minu raamat alles 16 oktoobril või veelgi hiljem.
PPPPS. Lisan kohase lingi: http://v6lur.ee/
Poliitikast
September 30, 2009 Kivi 2 comments
Öeldagu mida tahes, aga minu poolest võib vabalt ka Tädi Maali või Onu Endel Kolkatagusest Eesti riigitüüri juurde minna.
Selge on, et see fašist Markov ei hakka Eesti ees vabandama nagu ei hakka seda tegema ka Venemaa siin toime pandud kuritegude eest. Samuti ei sunni neid Eesti ees vabandama Euroopa Liit ega selle liikmesriigid. Põhjus on üsna lihtne ja kõigile teada (v.a praegustele tipp-poliitikutele nagu tundub): Eestil pole väga midagi pakkuda. Samas Venemaal on. Naftat.
Näiks nagu oleks võimueliidil pool nägu halvatud ja üks silm ei näe – kohati ollakse täiesit pimedad reaalpoliitika toimemehhanismidest ja teisalt poseeritakse Puna-Hiina 60. juubelipidustustel punalipu taustal. No kuulge mehed! Oodata enda suhtes õiglast kohtlemist teiste poolt kui ise vingerdad on silmakirjalik.
Õigemini on Eesti teinud ainult ühe säravama poliiitlise manöövri ja pakkunud võimete piires teenuseid seal, kus on võimalik: Iraak-Afganistaan. Selle eest minu poolt müts maha. Eriti nende meeste ees, kes sinna püssi kandma läksid.
- Eestis elavatele muulastele kodakondsus – nagu elu on näidanud, ei ole Eesti ega eestimaalased midagi võitnud sellest, et mingi osa rahvast on illegaalid. Lisaks saaks ühe suure kondi Vene poliitikute hambust ära ja EL’i omade juures plussi kirja.
- Kerged narkootilised ained tuleb legaliseerida. Positiivse näitena Holland ja Portugal. Miks üldse narkootilised ained pandi põlu alla? Sest alkoholitootjad tundsid 100 aastat tagasi, et nende turuosa kannatab! Kõik need jutud hüppelaudedast jms on päheõpitud tekst. Aeg oleks astuda samm kõrvale ja vähemalt arutada teemat, mitte kohe käed kõrvu katmas “la-la-la-la-laa” teha. Vaadake ringi – no ei ole tulemust sellel seaduste üha karmistamisel.
- Ühtne ja läbimõeldud välispoliitika. Mitte, et üks käsi lõhub ja teine ehitab. Oldagu siis läbinisti reaalpoliitilised või aatelised aga mitte mõlemat korraga.
- Riiklik tellimus ülikoolidele energiaprobleemide lahendamiseks. Kui Eesti suudaks pakkuda EL’ile alternatiivenergiat Vene naftale, saaks selle riigi lõugadelaiutajad kiiresti raamidesse suruda.
Sellise programmiga partei saaks kohe minu hääle.
Filed under: Elu ja ühiskond, Maailmaparandus
Tervisejooksust
September 9, 2009 Jüri 7 comments
Millegipärast kipuvad minu tuttavad umbes kristuse ikka jõudes üha rohkem sporti tegema. Mõnelgi on lahe hobi nagu näiteks lohelennud või kõrge mäe otsast allahüppamine. Mõni nohkar toksib sulgpalli. Järjest rohkem on neid kes käivad jooksmas.
Jooksmas käimine on väga lihtne – minnakse üks kuni viis korda nädalas parki ja sörgitakse kuni tuju on. Veidi hiljem võetakse endale juba eesmärke ka treeningute osas ja muudkui täidetakse neid. Mingil hetkel minnakse rahvaspordiüritusele, saadakse aeg kirja ja ületatakse see järgmine kord. Ühel hetkel kerkib paratamatult küsimus kas joosta ka maratoni ja millal. See on juba ettevõtmine millega toimetulekuks peab tegema korralikult trenni, soovitavalt ka korralikult sööma ja magama. (Muidugi saab ka ilma, aga päris lollidest ei viitsi väga pikalt kirjutada.) Kes selle läbib, võib võtta uue eesmärgi mis sisaldab kas teatud hulga maratonide läbimist aastas või seab eesmärgiks iga kord oma jooksuaega veidi parandada või. Loomulikult ei pea asi minema maratonini – ka plaan 10 km alla tunni joosta võib olla eesmärk ja hoida inimest tegevuses.
Jäin pikalt sokkima, aga tahtsin öelda, et motivatsioon on garanteeritud ja reeglina jääb see narkomaania vorm inimesele külge.
Hakkasin hiljuti murelikult mõtlema, et huvitav miks on just pikamaajooks niivõrd üldrahvalik hobi. Miks ei ole me kuulnud enamvähem umbestäpselt mitte kellestki (loe: mitte kellestki), kes oleks “vanas eas” võtnud eesmärgiks näiteks parandada oma saja meetri jooksuaega sekundi võrra. Päris räme väljakutse, julgen mainida. Või mõte viia oma 400 m aeg alla minuti, noh, näiteks. Või joosta Cooperi testis aasta pärast nelisada meetrit rohkem. Tõsi, see on, vähemalt tervisesportlase vaatevinklist, juba peaaegu pikamaajooks. Miks on kõik tervisesportlased (kes ometi võistlevad reeglina iseendaga) valinud pika distantsi?
Üks ja väga oluline põhjus on ilmselt lihtsalt teema komplitseeritus. Regulaarsest ja tasasest omal käel harjutamisest pole suurt tolku – peab olema korralik treeningkava ja see kava peab olema pädev. Inimese leidmine, kes suudab vastava treeningkava kokku panna ja selle järgimine nõuavad tiba rohkem pealehakkamist.
Teine häda on selles, et näiteks 800 meetri jooksus ei ole üldrahvalikke üritusi. Eks neid oleks ka raske korraldada – kuna on vajalik eeljooksude tegemine ja ega tervisesportlane naljalt ühe päeva jooksul mitu korda 800 meetrit enda kohta korraliku ajaga ei jookse. Siiski, seegi oleks lahendatav (ma ei viitsi võimalikust lahendusest praegu rääkida).
Ah et miks kogu see soigumine? Noh, tegelikult lihtsalt sellepärast, et ma olen täiesti veendunud, et inimesi, kellele “teist tüüpi treening” sobib rohkem kui regulaarne sörkimine, on päris palju (aga see võiks endiselt olla jooksukeskne). Sitasti on küll treeningu realiseerimisvõimalustega jõukohastel võistlusel (mida tervisesportlase motivaatorina alahinnata on lihtsalt rumal), aga õnneks on vägagi olemas treenerid kellelt on võimalik hüva nõu küsida.
Pandagu nüüd tähele, et ma piirdun praegalt ainult jooksust rääkimisega. Pandagu üksiti tähele, kui juba on hakatud tähele panema, et ma ei laida pikamaajooksu kröömivõrragi. Mulle meeldiks lihtsalt kui mõni entusiast viiks sõnumi – ka lühikese distantsi jooksmiseks on vaja treenida ja see ei ole tippsportlastele eraldatud ala millele lihtsurelik ei tohi mõeldagi – hulkadesse, juhhei.
Filed under: Ülejäänud jutt
Meditsiiniline juhtum
August 21, 2009 Kivi 2 comments
Suviselt vaikne nagu näha. Aga ega see postitus ei tule ka rohkem kui hapukurgihooaeg väärt on. Järgmine viide pakub ilmselt erilist huvi kõikidele sotsiaaltöötajatele, kes töötavad hälbega inimestega. Võibolla peaks siin kohal huvi tundma ka mingi riiklik organ ning otsima küsimusi, miks ilmselgete alaarengutunnustega noored niimoodi järelvalveta metsavahele on jäetud: http://www.derekerdman.com/ilovemilkshakes/august2009/DRK_CRNVL/juggalo_gathering_2009.htm
Filed under: Ülejäänud jutt