Kuritegevus ja korruptsioon tasub ära
May 3, 2011 Kivi
Käisime volbrinädalavahetusel Saaremaal. Meiega koos loksus praamil mandrilt saare suunas pundunud näo ja kissis silmadega korruptsiooni tõttu kriminaalkorras karistatud endine Rahvaliidu poliitik Villu Reiljan. Villu künnab Eesti maanteid 3.2 liitrise V6 moototiga VW Phaetoniga. Tõsi küll, see on kõige lahjem Phaetonitest – ikkagi säästuaeg. Rock on, Villu. Rock on.
Täiendus: Google ütleb, et vana lugu juba e siis tegemist oli/on ühe Villu skeemiga, kuidas oma anonüümsetele ärisõpradele meelehead valmistada. “Kas te arvate, et poliitik käib siis jala või?”
Filed under: Ülejäänud jutt
Jaani terviseks
February 24, 2011 Jüri 4 comments
Logiseb terve meie elu, on võlts, on vilets. Oled kui karpi sulet tigu. Elame vaid tänapäeva sensatsioonile, ealgi hingamata täie kopsuga.
Ainult korraks heita pilku kas või meie ajalehisse – nagu haisvaid nartse visatakse sulle igal hommikul nina alla, lehkavad sensatsiooni, mustuse, klatši, sõimu järele. …
Kui ma 2001 aastal selle Gailiti teksti peale sattusin ja hetke-impulsi ajel lugejakirja pähe Eesti Päevalehe toimetusele saatsin (tegin Gailiti tegelase, Jaan Randuse nimele isegi meiliaadressi) siis kahtlemata oli see tegu ajendatud minu enda emotsioonist, aga ka teistest lugejakirjadest, mille hulka kümnenditetagusest kirjandusteosest rebit lõik paistis sobituvat. Jaan Randusega samamoodi mõtlevaid ning tundvaid lugejaid oli palju aastal 2001 ja küllap on ka praegu. Minu rõõmuks oli toimetajal piisavalt huumorimeelt, et see onlines lugejakirjade hulka üles panna.
Tihti, mitte ainult ajakirjanduses, kostab kurvameelset hala, mille peamine väide näikse olevat – negatiivset on liiga palju. Liiga paksud on murepilved, liiga porine maa, turjad liiga kühmu vajunud. Samas on negatiivse kajastamine loomulik. Probleemide üle arutlemata ei õnnestu neid ka lahendada, vähemalt mitte grupitasandil.
Näiteks, õnnetuste kajastamine ajakirjanduses on paljude jaoks väga häiriv. Kui keegi sureb spordivõistlusel, siis on see uudis. Kui kraavi sõidab buss, siis on see uudis – ükskõik kui kauges maailmanurgas see ka ei toimuks.
Üks peamisi erinevusi helibarjääri ja uudiskünnise vahel on see, et uudiskünnis näikse iga pauguga madalamaks kuluvat. Ka pauk jääb iga kord vaiksemaks.
Ma ei ütle, et kraavisõitnud bussist ei tohi rääkida. Tohib, kuigi ma kahtlen, kas peab. Uudise vahendajal on kohustus asju näidata õiges proportsioonis ja valguses. Hüva, oletame, et aastas sureb kümneid inimesi jalgpalli mängides (mis on ilmselgelt liialdus). Aga kui see juba jutuks tuli – ehk oleks õilis meelde tuletada kui palju noori mehi sureb diivanil losutades? Kui palju elusid jääb seetõttu ehk suisa elamata? Vaikne hääbumine tundub kuidagi viisakam kui spordisurm? Ma ei ole sellega nõus. Tõsi, on töötatud välja eriline artiklivorm, mis meenutab, et ülekaalulisus ja vähene liikumine mõjuvad tervisele ning elukvaliteedile laastavalt ja võivad inimese enneaegu hauda viia ja see paisatakse aeg-ajalt leheruumi täiteks trükki. Samas on need artiklid nii üldsõnalised, ühetaolised ja etteaimatavad, et neid on lihtsam kõrvale lükata kui uusaastalubadusi.
Soovitan edaspidi kõigil spordisurmadest lugejatel endale mõttes kiirustaval porgandihäälel kinnitada: “Tähelepanu! Tegemist on spordiga! Spordiga tegelevate inimeste elutaju on tunduvalt kõrgem kui ülejäänutel. Enne treeningutega alustamist pidage nõu tõelise asjatundjaga.”
Kui Indias sõidab buss kraavi ja 20 inimest saab surma, siis on see kahtlemata kurb ja vist ületab uudiskünnise, aga tasub mõelda, et indialased läbisid sel päeval kamba peale oma liiklusvahenditega täiesti kujuteldamatu distantsi; et võimalus Indias bussiõnnetuses surma saada on siiski kaduvväike, kui võrrelda seda näiteks tõenäosusega võita Viking Lotto jackpot.
Perspektiivitunnet võiks teinekord külvata koos uudistega.
Ajakirjanikele on heaks indikaatoriks klikkide arv. Netist ajalehti lugedes teen ma väga palju tühiklikke – avan uudiseid, mida ma ei loe, mitte ridagi. Seda võiks võrrelda olukorraga kui paberlehte lugedes peatub pilk viivuks pealkirjal ja ehk ka loo päisel. Näiteks olen ma lahti klikkinud kõik kurikakuriteoga seotud uudised. Sõnum, mis mind täna huvitab, on lühike ja selge – tõenäoliselt on kurjategija käes. Seda, et enamik kurjategijaid on võrdlemisi tavalised inimesed, kes ajavad ühiskonnas oma igapäevaseid asju, ega paista millegi erilisega silma – oleme ausad, seda teame me kõik oma südamepõhjas juba ammu. Kurjategijad ei teki täiskuuöödel mustusest ega lagune kuritegude toimepanemise vaheliseks ajaks molekulideks. Samas, koleda loo tõenäolisest lahendusest tekkiv füüsiline kergendustunne sunnib mind uudisel klikkima enne kui ma saan aru, et mind tõepoolest ei huvita sekundikski inimeste jutustused sellest kuidas riigireetur mängis kurni või mida arvas roolijoodik Lermontovi luulest.
Päris kindlasti lähevad tühiklikkide alla ka India bussiõnnetus ja USA jalgpalliõnnetus – tihti on nende pealkirjad lihtsalt sõnastatud nii, et mind vähemalt korraks ehmatada. Pealkiri “USAs juhtunud õnnetuses hukkus üks inimene” ei meelitaks kedagi lugema. Tasub endale aru anda, et see ongi uudise sisu ja järelikult ei vääri lugu edastamist.
Jaan Randuse peamine mure ei olegi negatiivsus, vaid isoleeritus. Mulje, et ajakirjandus ei vasta tema küsimustele, ei kuule tema häält, et selles puudub osalusdemokraatia element, et teda püütakse tüssata – ja kui räägime ka pealkirjadest, siis on see viimane kindlasti tõsi. Kohati tundub, et negatiivsed pisiuudised, mis meile tegelikult korda ei lähe, õpetavad inimesi mööda jalutama, kui kellelegi tänaval peksa antakse.
Ajakirjanduses negatiivsele keskendumine on paratamatu. Tuleks lihtsalt püüdlikult meeles pidada, et probleemide kõrvale saab näidata lahendusi; lahendamatute probleemide puhul tasub kaks korda mõelda kas need on piisavalt olulised/lähedased, et nad suure kella külge panna ja alati võiks uudis olla aus – pealkiri vastab sisule, karjatus vapustuse suurusele.
ps. Kirjutasin selle teksti 2010 septembris Päevalehe tellimusel, alguses taheti, kokkuvõttes põlati ära. Jäi nüüd silma ja arvan, et blokki ikka võib visata, onju.
Filed under: Ülejäänud jutt
Prostitutsiooni legaliseerimisest
January 31, 2011 Jüri 2 comments
Selle teksti eesmärk on veidi põhjendada minu seisukohta prostitutsiooni lubamise või keelamise asjus. Veenge mind ümber kui tahate, selles küsimuses pole mu arvamus rajatud kaljule. Absoluutne tõde ega statistilised uuringud pole teksti kirjutamisse kaasatud.
Kõigepealt sellest mis lubatud jupiterile ja keelatud mäele. On üsna veider keelata seksi müümine ja vahendamine, aga lubada ostmine. Valik on lihtne – lubada või keelata, halli ala tohiks olla. Ideetasandil vastuvõetav variant – lubada nii müük kui ost, aga keelata kupeldamine – on lihtsalt otsustamatus. Inimkaubandus on juba keelatud. Kui prostituudi töö on legaalne, siis peab seda olema ka kupeldamine (loe: turvamine ja teised abitegevused).
Rootsi variant, mille puhul kriminaliseeritud on ainult ostmine, on viisakalt öeldes jabur. Kuulge, selline suhtumine on naisi (ja kahtlemata ka meesprostituute) alavääristav – kui täiskasvanud inimene isegi ei vastuta oma tegude ja valikute eest, siis ta on alaväärtuslik. Kohutav vaatenurk, lihtsalt kohutav. See on nagu sookvoot parlamenti – me ei vali inimest tema võimete või vaadete, vaid soo pärast. Kui alandav!
Klientide karistamisest rääkides – kui prostitutsioon on keelatud, siis on kahtlemata vastutav ja vastutusvõimeline ka klient. Kui meil on tegemist prostitutsiooni väljajuurimatu osaga: südamega asja juures olevad naised (loe: narkomaanid) ja nende kurjategijaist kupeldajad, siis neid karistusega naljalt ei hirmuta. Küll aga on võimalik väga suurt osa nende klientidest karistusehirmuga eemal hoida. Vähem kliente, väiksem äri.
Argument, et prostitutsiooni ei õnnestu kaotada ei vääriks käsitlemist kui seda ei kasutaks paljud arukad inimesed. Asju mida ei ole võimalik kaotada, aga mille vastu võideldakse, on metsikult palju. Üksikud näited: surma ei õnnestu vältida, ebaõiglust ei ole võimalik välja juurida ega ka inimkaubandust, koduvägivalda ei ole võimalik täielikult välja juurida. Mis teeme? Kirjutame manuaali kuidas ja milliste eksimuste eest naist peksta? Siis on vähemalt naisepeksjad kõik riigile teada ja kui nad lähevad üle piiri siis võib naine politseisse pöörduda. Sõbrad, te ei mõtle seda tõsiselt.
Paljud arvavad, et prostituute ei ole vaja kaitsta, kuna nende tegevusala on nende vaba valik, ise vastutavad ja on oma hädades (kui neid leidub) ise süüdi. Väike paralleel, kui lubate – ma arvan, et väga suur osa koduvägivalla ohvritest on enda vastu suunatud vägivallas süüdi. Kaugeltki mitte sel määral kui vägivallatsejad, aga siiski süüdi. Kasvõi juba sellega, et ei jalutanud pärast esimest lööki minema ignoreerides koopanurgas kobisevat võltslootust: “kaine peaga on ta ju nii tore” ja hala: “kuidas ma hakkama saan?”. Jah, nad on süüdi, aga kas neid ei pea kaitsma? Mina olen veendunud, et peab.
Üldiselt me ju toetame ja kaitseme inimesi, kes on oma lolluse tõttu mingi jama sisse sattunud. Võitleme võimatuga (kui soovite – tuuleveskitega). Ravime mõnevõrra aidsi-ja kopsuhaigeid, karistame neid kes ei pane kinni turvavööd… (Kui ma olen üksi autos ega saa kellelegi selga paiskuda, miks mul peab turvavöö kinni olema? Minu elu, teen mis tahan!) Me ei maksa tagasi pappi, mille lollpead on Nigeeria printsile läkitanud. Me ei maksa välja lotovõitusid, mille kohta neile meil saadeti. Siiski, me toetame neid ja me püüame neid veidi kaitsta. Selle üle võib vaielda, aga ma arvan, et me teeme õigesti. Ma ei näe ühtki põhjust miks peaks kopsuhaiget (räägime neist kes on ise “süüdi”) või koduvägivalla ohvrit eelistama prostituudile. Ma ei mõista, miks üht peab tema valede valikute eest kaitsma ja teist ei pea.
Muide, kas keegi tunneb isiklikult kedagi, kes tunneks kedagi, kes oleks selle töö peal vabatahtlikult? Kedagi, “kellega on muidu kõik korras”. Emotsionaalselt, IQldasa, vaimsete võimete ja oma kulukate harjumuste haldamisoskuse poolest. Kas prostitutsioon ei tundu teile puudega inimeste kuritarvitamisena? Puudega inimene võib enda väärkohtlemisega nõus olla, aga see ei muuda väärkohtlemise fakti olematuks.
Mulle tundub, et prostitutsioon (ma keeldun kasutamast idiootlikku sõnakõlksu “maailma vanimast ametist”) ei ole (räägime neist teoreetiliselt eksisteerivatest vabatahtlikest) viimane hädaabinõu – seal kumab ehk mõne noore lollpea jaoks väga palju väga lihtsat raha ja võltsromantikat.
Kui noor ja omadega puntras olev naine on valiku ees: hakata nõudepesijaks või prostituudiks, siis riigi poolt võiks talle olla selge sõnum: üks neist ametitest on karistatav. Kui sa astud üle teatud piiri, siis on kõike korda saada juba väga palju keerulisem. Minu poolest võiks karistuseks olla kasvõi aastatepikkune töö nõudepesijana.
Tahate ikkagi legaalset prostitutsiooni? Minu poolest olgu – tingimusel, et selle töö soovijad läbivad lisaks tervisekontrollile ka psühholoogilise, vaimsete võimete ja teadmistekontrolli. Milleks litsile matemaatika? Aga just selleks, et oleks selge – ta on vabatahtlik ja saaks ka teiste kõrgepalgaliste ametitega hakkama. Rajagem vähemalt kutsekool, kui matemaatikaeksam ei sobi.
Vabatahtlikkus on oluline selle poolest, et eristada ohvrid (loe: kaitset vajavad süüdlased) neist, kes on selles töös tõepoolest oma kutsumuse leidnud.
Nii palju kui mina olen uurinud (möönan, ühe tuttava ja foorumite vahendusel) ei peeta Saksamaal prostitutsiooni legaliseerimist eriti õnnestunud sammuks. Arvatakse, et legaalse pealisehitise võimaldamine on kuritegelikule maailmale trumbid kätte mänginud ja põranda all tegutsevaid lõbumajasid /-tüdrukuid on kordades rohkem kui ametlikke. Kontrolli pole, raha läheb allmaailmale, prostituutide olukord pole varasemaga võrreldes kuigi palju parem. Jumal paraku, see on loogiline. Loodetavasti ei vaidle keegi vastu, et see on äri, kus kõikvõimalikud kriminaalsed ahvatlused on kogu aeg käe-jala juures. Loodetavasti ei arva keegi, et just prostitutsioonis töötavad kõige ausamad ja põhimõttekindlamad inimesed, kelle hinge lööks haava juba mõte riigi eest tulude varjamisest, rääkimata hullematest tegudest.
Armastatakse öelda, et moraal on kohutavalt keeruline ja raskestidefineeritav. Muidugi on, aga selles on väga lihtsaid osi – kõik, mis väga selgelt ja otseselt kellelegi kahju teeb, on ülimalt kahtlane. Prostitutsiooni puhul, usun, on enamik põrandaaluseid teenuspakkujaid kannatajad (oma süül või mitte, pole oluline). Kaldun kahtlustama, et sama kehtib ka ametliku, legaalse ja avaliku prostitutsiooni kohta – inimese saab mitmel moel konksu otsa võtta.
Tunnistan, mulle on vastuvõetamatu suhtumine, et seksi võib raha eest osta. Selline keeld või luba mõjutab ühiskonda tervikuna, mitte ainult seksiostjaid. Olen elanud pea neljakümneseks naiivses usus, et seks peaks olema kahe võrdväärse partneri lõputute (sõnatute) kokkulepete ja kompromisside triumf, ülemlaul. Ma ei tahaks, et minu linnas oleks punaste laternate rajoon, ükskõik kui kaugel minu kodust ja igapäevastest marsruutidest.
Jah, lõpuks taandub kõik küsitavale moraalile. Küsimusele, kas küla peab oma sandid toitma ja kaitsma.
Filed under: Ülejäänud jutt
Padaoru tsivilisatsioon
December 14, 2010 Jüri
Tegelikult ma Padaorust suurt rääkida ei taha. Ehk ainult selles valguses, et kuuldavasti olid inimesed seal üksteise vastu erakordselt lahked ja head; et seal tekkis väike ja veider, ülejäänud maailmast pooleldi ära lõigatud tsivilisatsioon.
Täna hommikul oli minu kodutänavas ka selline tsivilisatsioon, peaaegu. Eemal, käänaku peal seisid kaks massinat vastamisi. Üks oleks vist (kaugemalt hinnates) teisest mööda mahtunud küll, aga ilmselt ei julgenud. Noh, kes ikka tahab mõlke, kõrgemaid kindlustusmakseid ja kogu seda jama. Kui ei julge, siis ei julge. Õnneks oli tänavale selle aja peale kogunenud võrdlemisi vähe autosid ja ma sain tagurpidi putku panna.
Juurestpääsutee number kaks oli samuti umbes – linn oli küll tänava ajutiselt ühesuunaliseks muutnud (kuigi, ühes küljes on linna krunt ja kui sealt eest lumevall ära vedada siis poleks ühesuunalisuse järele mingit vajadust), aga paar kodanikku polnud seda märganud ja olid tekitanud tropi.
Juurestpääsutee number kolm tundus olevat täiesti lahe ja lauge – kuni enne peatehe suubumist oli kõnnitee äärde pargitud üks auto. Muud häda midagi, aga kui ma olin juba vastutulijate möödalaskmiseks peatunud siis ei saanud nii kiiresti hoogu üles, et mööda lipsata enne kui järgmine masin tuli. St. kui ma sõitma hakkasin siis teda veel ei olnud näha, kui ma hange kõrvale jõudsin, juba oli. Muidugi oli tal eesõigus millele ta oli valmis appelleerima, mida ta tahtis konsumeerida. Mõistetav. Ta lasi mu siiski minna.
Aga hull on selle asja juures, et meil on alles teine nädal lund ja juba on paljudel närvid läbi. Ma olen üsnaväga rõõmus, et siinkandis kõigil tulirelvi ei ole, ausalt.
Eks mul ole endaga küllalt tegemist, aga – kuna mul kitsakstuisanud kõrvaltänavaid vältida ega lahti kaevata pole võimalik – siis parim mis ma teha oskan, on varuda kannatlikkust ja aega. Ja eriti pikka meelt nende suhtes kel see ei õnnestu, sest mis on lõppeks väsitavam – kas anda teed ka nendes kohtades kus oleks loogilisem seda kaasliiklejalt eeldada või lasta vihameelel ennast täita nagu tänupühakalkuni ja kannatada kõiki kaasnevaid vaevusi?
Pühendame selle talve liiklusolud Padaorule – rahatud omavalitsused annavad oma panuse nagunii. Ainult selle erinevusega, et erinevalt paarist tuntud padaorglasest ei näe ma mõtet riigi poole andunult rusikat raputada.
ps. Padaoru tsivilisatsioon selles mõttes, et me peame ilmselt oma kannatlikkuse kolme-nelja kuu peale välja venitama, päh, uh ja puh. Või, kes vähegi oskab, elama nii, et pole vaja kuigi palju liikuda. See on mitmeti väga piinav olukord – kõik ülejäänud tempod elus on suvised, aga teekond punktist a punkti b võtab väga palju kauem aega. Liikuma pääseb, aga vaevaliselt – iga kiirustamise peab kannatlikkusega garneerima.
Filed under: Ülejäänud jutt, Üritused
sa oled see mida hingad
August 1, 2010 Jüri 4 comments
Kunagi ammu juhtus nii, et ma jäin väga-väga haigeks. Angiin. Kurk paistetas nii kinni, et ühe teelusikatäie vedeliku neelamiseks pidin võtma kolm lonksu, ilma naljata. Perearst praadis mind mõnda aega kodusel ravil kuni ühel hilisel pärastlõunal mõistis, et peab mu haiglasse suunama. Valvearst (kas ma ütlesin “hilisel pärastlõunal”?) vangutas murelikult pead, ohkas midagi teemal “miks Teid alles nüüd siia saadetakse”, haaras esimese kättejuhtuva terariista ja lõi selle mulle kurku. Jäin haiglasse ja tilgutid ja värk.
Ettenägeliku inimesena olin kaasa võtnud raamatu, isegi mitu. Lugesin esimesel päeval neist ühe ja ka Thomas Manni Võlumäest esimese osa + natuke teisest. Päris hea raamat oli, ma täitsa nautisin. Sai õhtu ja öörahu ja teise päeva hommikul ärgates tundsin ennast juba peaaegu inimesena. Tõesti oli hea olla. Ütlesin, et võtame need tilgutid ära, et pole enam vaja ja arst oli sellega veidi üllatuslikult nõus.
Koju kohe ei saanud, hakkasin poolelijäänud teist köidet lugema ja ei suutnud ära imestada mis kuradi inin see mulle pihku on sattunud. Pööritasin silmi, ohkasin ja proovisin lugeda paari lõiku eelmisel päeval loetust. Nad olid öösel raamatu ära vahetanud – see siin, olgugi maailmakirjandus ja klassika ja mida kõike veel – ei kõlvanud lugeda.
Ma ei tea tänaseni, kas seda tegid vabamüürlased või kes, osav lüke igatahes ja ma olen neile hästiveedetud päeva eest siiralt tänulik. Arvan, et maailmakirjandusele tuleks ainult kasuks kui see raamat, mida ma esimesel päeval lugesin ja mis oli hea, et kui see raamat kõigile lugemiseks ära trükitaks. Olen hiljem kontrollinud – raamatukogud ja kauplused on täis seda teist – kõlbmatut, igavat versiooni
Filed under: Ülejäänud jutt
Elu, Universum ja Värk
July 14, 2010 Kivi
Tervist.
Et jätkata vääriliselt palju vastuolusid tekitanud Zetgeist liikumise postituse järel, edastan veel ühe huvitava kirjatüki. Lühidalt: Luciferi spirituaalne käsilane ilmus ühele “alternatiivsete teemade veebisaidile” ning vastas lahkesti inimeste küsimustele teemal “Elu, Universum ja üldse kõik muu”. Eks kes viitsib, loeb, sest olgu öeldud – materjali on palju.
http://www.whydowork.com/forums/the-grand-scheme-life-conspiracy-t31096.html
Näis, kas 2010 muutub San Francisco elamsikõlbmatuks. Uut poliitilist ühendust ja valuutat 2009 siiski nagu ei tekkinud..
Filed under: Maailmaparandus
Vabatahtlik pagulus rokib
June 30, 2010 Mario
See suvi on nüüd järjekorras neljas, kus ma viibin enamiku ajast Tartust väljaspool.
Ja on tore, noh. Esiteks on Tartus suvel umbne, teiseks pole seal paljusid sõpru-tuttavaid, kolmandaks on seal sääsed. Igal aastal, sel aastal eriti (nagu olen kuulnud).
Kui pikemat aega – näiteks 30 päeva – mingis kohas viibida, siis õpib seda keskkonda ka tundma. Suvi 2007 ja 2008 tähendasid Laulasmaad ja Lahemaad, suvi 2009 oli Viinistu ja muud poolsaared (siinkohal tervitan Pärispead), suvi 2010 on Viimsi ja Tallinna lähiümbrus. Tunne oma kodumaad, eks ole.
Pealegi seostub Tartu igapäevase tööeluga, sestap on meeldiv veeta suve mujal.
Nii et, jah, vabatahtlik pagulus rokib.
Filed under: Ülejäänud jutt
kopipeist ühe vaidluse lõppfaasist
June 16, 2010 Jüri 8 comments
ma muutun nüüd tüütuks, palun kannatage välja.
nimelt ei ole mul vk teemast veel täiesti villand.
ma olen kuulanud muusikat valjusti. olen tänaval laulnud, olen isegi liinibussis laulda röökinud. olen teinud igasuguseid töllakusi millega ma olen teistele inimestele kõikvõimalikke kannatusi põhjustanud. mõnikord on minuga riieldud, aga kõik on saanud klaariks. vahet pole, et ma viimasel ajal olen käitnud vaguramalt – ma olen kõiki neid töllakusi teinud.
ma ei kujuta hästi ette olukorda, kus keegi tungib minu koju, raputab mind, tõukab, lööb sussiga jne. seda kõike minu kalliste sõprade ees. ma saaks trauma ja ma ei tee nalja. ma saaks tõsise hingelise trauma. (sest mida muud on päevade viisi raevuga võitlemine kui mitte trauma)
on ka päris kindel, et kui ukse taha ilmub vihast vahutav inimene siis ma ei suuda talle lahkelt naeratades vastata, et vabandage, me võtame teie soove arvesse. ma vb suudan seda nüüd, 38-aastasena öelda, aga ikka veel mitte lahkelt naeratades. ma ei pane ühelegi nolgile pahaks kui ta sellise lähenemise peale ülbitsema hakkab. ja vk tunnistas ise, et oli juba väga vihane kui läks korda majja lööma.
tahan öelda, et sellele poisile peaks andma vapruse eest medali. et nad ei andnud kambaga sissetungijale peksa ja et nad ei kogunud hiljem kampa kokku jne. inimene läks kohtusse, mitte ei lahendanud probleemi kättejuhtuvate koduste vahenditega.
kogu vk toetajate retoorika põhineb (halvasti varjatud) eeldusel – ebameeldivaid inimesi võib peksta. see ei ole päris tõsi.
nüüd olen ma öelnud kõik mis mul selle kohta öelda. püüan ennast mitte kordama hakata.
aitäh.
Filed under: Ülejäänud jutt
Loomad liikluses ehk lühilood elust enesest
Siga lõi oma Volvo mahtuniversaalile hääled sisse ja hakkas Tasku parkimismajas väljapääsu poole tüürima. Elav jalakäijate liiklus sundis eespool liiklejaid ettevaatlikkusele, nii et korraks jäi sõiduvool päris seisma. No mis asja te türa uimate seal, persevestid, raevutses siga jõuetus vihas. Vittu raisk, türa te munete seal! Et ka teised aru saaksid, kui tähtis mees siin nende troppide pärast oma kalleid sekundeid peab tühja kulutama, virutas kärss raevunult signaali. Võimas undamine kajas parkimismaja madalalt laelt ja kiviseintelt vastu ja pani kõrval kõndinud Siili hüppama. Siil pöördus ümber ja osutas oma huugavatele kõrvadele. No mida perset, mõtles Siga ning keris Siilile keskmist sõrme. Selge. See tähendas sõda, milles õigluse ja õiguse poolel oli muidugi tema, Siga. Siga keris akna alla, paarutas lähemale ja hakkas märatsema. Sa vajad abi, mõtles Siil.
***
Hunt kihutas Rakverest Tartu poole. Meeste tantsupidu. Vat oli üritus! Rahvuslik, võimas – Eesti värk noh. Raisk, kuidas ikka mehed astusid seal – nagu karud! Need ühiste hingamiste värgid on ikka vohh. Öölaulupeole lähen ka, lubas ta endale hing eestlusest punnis. Kilomeetrid sihtkoha vahel vähenesid jõudsalt, kui mingi tropp koperdas jälle 90-nega ees. Fakk raisk, no ei mõista sõita mõned ikka. Hunt vajutas lapatsit ja tundis kuidas kolmeliitrine Audi võimsalt ettepoole sööstis. Kiire süstimine, filigraanne manööver ja sekundi murdosa hiljem oli ta Siilist möödas ja edukalt vältinud ka laupkokkupõrget vastutuleva autoga. Tahavaatepeeglist paistis veel, kuidas Siil osaliselt teepeenral vuras. Heh, hea möku, mõtles hunt põlglikult.
***
Lammas veeres alalhoidlikult 80-nega maanteel. Olgugi, et ilm oli hea ja asfalt kuiv oli see säästlik sõiduviis, mida kõik peaksid järgima, mõtles Lammas. Lamba järele kogunes pikk järjekord liiklejatest, kes ootasid ohutut võimalust möödasõiduks. Küll kihutavad ikka, oli Lammas nördinud.
Siil lõpetas Lambast möödasõidu ja jätkas kulgemist. Asula. Rahulikud ja vaiksed rohelusse mattuvad tänavad. Järsku nagu välk litsus Lammas, 70 rauas, Siilist mööda. Viis minutit hiljem pidi Siil taas otsima võimalust maanteel alalhoidlikult liiklevast Lambast möödumiseks.
***
Siil keeras õuele ja hakkas otsima parkimiskohta. Ainuke võimalus tundus olevat ühe väiksemat sorti kaubiku kõrval, mis laiutas kenasti üle kahe platsi jättes, tõsi küll, mõlemale poole piisavalt ruumi Smarti parkimiseks. Siil ohkas ja manööverdas ettevaatlikult ennast laiutava sõiduki vasakule poolele püüdes mitte tabada piirdeid. Keeruka manöövri lõpus ilmus nurga tagant Madu, jõllitas Siili raevust pundunud silmadega ning ronis kõrvalistuja ukse kaudu kaubiku rooli.
***
Siili päevatöö oli lõppenud, poeskäik seljataga ja asjad aetud, sai ta lõpuks ometi koju. Koduväravast sissesaamine osutus aga võimatuks, sest prunnina pudelikaelas parkis uhke Rover. Siil oigas ja hakkas omanikeringi tuvastama. Tere, ega teie ei tea, kelle Rover see hoovisõidu kinni on parkinud? Hamster teadis, sest see oli tema oma. Häiritult jõllitas ta Siili ja teatas kuivalt, et oli vaja asju transportida. Siil ei hakanud verbaalselt väljendama arvamust, et kõikide märkide järgi oli transport juba aegu tagasi läbi saanud.
Filed under: Elu ja ühiskond
Suur vend Grimm valvab ja kaitseb mind
June 9, 2010 Jüri 2 comments
Üks väike näide abistavatest meetmetest: riik maksab laste hambaravi ISE. Erandeid teha ei tohi. Mai alguses lapiti mu tütrel üks hambaauk, aga teine jäi lappimata kuna “raha on otsas”. See on siis see raha mida riik eraldab. Mina oma taskust maksta ei tohi (loe: ei tohi). Järgmine raha-aeg on juuli alguses. Laps on maal, vanaema juures. Tema transportimine linna, hambaarsti juurde, maksab vähemalt viis korda rohkem kui hambaravi eest maksmine. Ja ärgem unustagem konnasõbralikkust! Oodata raviga sügiseni? Ei, ma ei arva nii. Oleks pidanud muidugi õigel ajal rääkima mõnele arstile augu pähe ja selle töö minu suhu vormistama, aga nüüd on juba hilja. Oleks pidand valetama, et hammas hirmsasti valutab, oleks ehk kiirabina ära tehtud…
Või äkki ikkagi peaks saama elada nii, et ei valeta sedasorti asjadega?
Vastik loogika igatahes. Oot, “loogika”?
Filed under: Ülejäänud jutt